Baari sisenes rasvane kärbes- vagla east värskelt väljunud, proteiinijas, mustjas, haisjas, väledate koibadega ning nagu kärbsed ikka selles eas- taktitundetu, amoraalne, apoliitiline, asotsotsiaalne, sümmeetriline, ent empaatiatu, alatu, alasti ning sotsiopaatiast psühhopaatiasse kalduv, vähe sellest purjus. Ta potsatus pingile, ümber jäi kõik vait. Kärbse sumina resoneerja tegi kõiki ärevaks. Baarinaine, küll kohkunud olemisega, kõndis kärbse juurde ja küsis, kas tollel on erisoove, hobuse sitta või koera oma. Kärbes vaatas teda ning nühkis enda lülisid vastamisi ja kähistas: "Higi. Inimese higi on hea." Siis ta hakkas punnitama, ilmselt munema.
"Türa sa ei mune siia, kuradi iibakas!" Kohalik lehmaratsur ja majamuusik (a austaja) oli ägeda loomuga. Aga kärbes oligi äge loom. Ta libistas kaks muna laua alla, lõi lahti oma võrkjad tiivad ja paiskas ülla ratsuri ümber ning kähistas: "mulle ei meeldi su üleolev toon, inimene. See ei sobi sinu staatusega evolutsioonis."
persoon nr 10 000
No comments:
Post a Comment